Tag: 2. semester

Ma olen alati õppinud selle mõttega, et loomult pigem mitte-andeka kuid tööka (jah, ma teen kõvasti tööd) inimesena ma protsessi käigus otsin oma vaimse võimekuse piire. See aitab asja huvitavana hoida. Kui õigeid asju teha, siis kohati jõuad päris lähedale 🙂 Ceslava Kairane rääkis ühes praksis meile, et vaimse võimekuse piiriga on see jama, et see nihkub edasi. See mõte on mulle ka meeldinud ja mulle tundub, et see peab ka paika. Et kus arvasid piiri olevat, sealt tegelikult saab veel edasi. Hetkel ei leia viidet sellele, et kui inimene ütleb, et “ta enam ei jõua”, siis tegelikult ta alles 20% peal.

Java õppejõud Märt Kalmo tõi loengus hea paralleeli programmeerimise õppimise ja spordi (ja ka muusikalise instrumendi õppimise) vahel. Et soorituse tehnikat sa ei harjuta ülesandega (kõrgushüppe kõrgus või muusikapala), mille keerukus on võimekuse piiril või üle selle. Selles mõttes mulle meeldib väga Helsinki Ülikooli Java kursus (14 nädalat), kus liigutakse päris algusest ja tõesti päris väikeste sammudega. Enamvähem nii, et igat liigutust tõesti harjutad iga nurga alt läbi ja iga asi (erindid, failist lugemine, objekt jne) on päris omaette peatükk. Ma teen neid “Soome Java” ülesandeid (tänaseks üle 200 pushi ja üle 100 lahendatud ülesane) enda päris kooli Java kodutööde soojenduseks, et need päris ülesanded siis käte värinal avada 🙂

Eks paistab, kuidas ma sellest Javast läbi rooman. Ahjaa. Üks asi, mis ma olen endale aegajalt meelde tuletanud on see, et oluline on, et uudishimu ei kaoks. Sest see on kõige hullem asi, kui inimesel ei ole huvi ja uudishimu maailma vastu.